Öö tulvab minusse energiat. Vildakas kuurikatus puruneb tuhandeks tükiks ning ajatolm katab mu tumedad pikad juuksed. Ratas keerleb ja keerleb ning üksik juuksesalk takerdub ajarattasse, tõmmates mind kaasa maailmavete voogudesse.
Hulbin juba kolmandat aastatuhandet merevees. Taevas võtavad pilved eriskummalisi kujundeid, hävitades täielikult mu fantaasiameele. Vetikad takerduvad mu sõrmedesse ja juustesse. Torm peksab mind raevukalt vastu kallast ja kive. Elu libiseb vaikselt mööda juukseid põhjatusse sügavikku. Lõpuks torm vaibub ning kummalised pilvekujundid kaovad taevast. Maad võtab vaikus.
Vetikad ronivad mööda käsivarsi aina kõrgemale, tõmmates mind vaikselt sügaviku poole. Kolme täpiga lepatriinu kõnnib mu nina peal, tehes teed kuukiirtele.
Tõusen ülesse, läbi vihiseva tuule, üheksandale pilvele. Vajun unelevalt pehme pilvevati sisse. Ähvardavad kujundid ümbritsevad mind igast küljest. Pilvehai ründab.
Elu hulbib vaikselt minust mööda. Vetikad on jõudnud nüüd õlgadeni. Peagi halvab mind igatsus lepatriinude järele. Lepatriinu magab kivi all.
No comments:
Post a Comment