Aeg ei oma tähtsust.

Lendan läbi tähtede. Haaran kinni nende sillerdavatest kiirtest.
Lendan läbi tuule.
Lendan läbi vee. Jätan meelde need läikivad pisarad.
Lendan mööda Kuust. Hammustan sellest tüki ja mälun mõtlikult.

Aeg ei oma tähtsust. Olen seda alati endale salamisi sosistanud.

Olen vetevoogude tütar ja metsasügavuste poeg. Olen Kuu lillelaps ja Päikese tulelill.

Ma ei tea, kus asub maailma äär. Ma ei tea, kui sügav on meri. Ma ei tea, mis värvi on õhk. Aga ma tean, kuidas lõhnab tuul. See on segu öölille mahedast aroomist ja puulehtede kergest sahinast. See on segu tirtsude sirinast ja üksiku hundi ulumisest. See on segu kirest ja ihast.

Öö pilkane pimedus hämmastab mind iga kord. Sirutan oma lumivalge käe pimedusse.