Lihtsalt ütle EI kilekottidele!

Mitu kassi mahub kasti?

Illustreeriv näide sellest, miks steriliseerimine/kastreerimine on vajalik:

Kui kassipaar "toodab" aastas 8 poega ning nende järglased omakorda saavad aastas ühe pesakonna poegi, siis sünnib algsele paarile 7 aasta jooksul 174 760 järglast.

Vastukarva pai

Lülita oma televiisor välja, sest see põhjustab globaalset soojenemist ja ei lase su lemmikutel magada.

"Esmane rahu - see kõige tähtsam - on see, mis tuleb inimeste hinge, kui nad mõistavad oma suhteid ja ühtsust ilmakõiksusega ning kõikide selle vägedega ja kui nad taipavad, et ilmakõiksuse keskpunktis eluneb Suur Vaim ning, et õigupoolest on too keskpunkt kõikjal, see asub igaühes meist."

oglaala siuu pühamees Must Põder

Tema juuksed tungisid mu kopsudesse. Ma surin üksinduses.

Maailmavete voogudes.

Öö tulvab minusse energiat. Vildakas kuurikatus puruneb tuhandeks tükiks ning ajatolm katab mu tumedad pikad juuksed. Ratas keerleb ja keerleb ning üksik juuksesalk takerdub ajarattasse, tõmmates mind kaasa maailmavete voogudesse.

Hulbin juba kolmandat aastatuhandet merevees. Taevas võtavad pilved eriskummalisi kujundeid, hävitades täielikult mu fantaasiameele. Vetikad takerduvad mu sõrmedesse ja juustesse. Torm peksab mind raevukalt vastu kallast ja kive. Elu libiseb vaikselt mööda juukseid põhjatusse sügavikku. Lõpuks torm vaibub ning kummalised pilvekujundid kaovad taevast. Maad võtab vaikus.

Vetikad ronivad mööda käsivarsi aina kõrgemale, tõmmates mind vaikselt sügaviku poole. Kolme täpiga lepatriinu kõnnib mu nina peal, tehes teed kuukiirtele.

Tõusen ülesse, läbi vihiseva tuule, üheksandale pilvele. Vajun unelevalt pehme pilvevati sisse. Ähvardavad kujundid ümbritsevad mind igast küljest. Pilvehai ründab.

Elu hulbib vaikselt minust mööda. Vetikad on jõudnud nüüd õlgadeni. Peagi halvab mind igatsus lepatriinude järele. Lepatriinu magab kivi all.

Haikud mitte nende tavapärases mõistes. Ära otsi perfektsust, sa ei leia seda siit.

Pilved ilmuvad
Kuu varjub pilvedesse
Saabub pimedus.

Vana liblikas
Lendab hämaras taevas
Üksinda, vabalt.

Tuule sosin
Lained peksavad kallast
Raevuga.

Rasked roiskunud vihmapiisad langesid elust kubisevale maapinnale. Oma käsi taeva poole sirutavad pehkinud puud ägasid rõhuva valu käes. Kärbunud siristaja maadles viimast tundi pundunud ja lagunenud linnuhakatisega.

Taksidermia

Esimest korda nägin ma seda naist, kui ta end alandlikult mulle tutvustas. Temast sai minu mõisa uus teenijanna. Naise satäänmustad juuksed, mis ulatusid pihani, tõmbasid lausa kuratliku jõuga enda poole. Tema huuled olid kui küpsed õunad, mis lõhnasid mee järele. Naise silmad olid sügavpruunid ja süütud, kuid neis peitus mingi salapärane helk, mida ainult mina tähele panin.

Tema nimi kõlas kui hell paitus kõrvadele, nagu oleks tuul sositanud metsasalus – Yale. Ta tuli mu ellu ja muutis selle põrguks. Ta röövis mult terve mõistuse ja elutahte. Yale oli kuratlik naine ingli kehastuses.

Minu isa suri noorelt, jättes mulle päranduseks suursuguse mõisa ja varanduse. Ma ei pidanud raha pärast muretsema, kuid siiski teenisin taksidermiaga kopsakat lisa. Jahindus oli mu kirg juba lapsest saati. Looma jälitades valdas mind kirjeldamatu iha tappa, näidata oma ülemvõimu nende suursuguste olevuste ees. Kuid ma ei saanud nende ilu maha matta, seepärast tegin tapetud loomadest topised. Seda kunsti õpetas mulle isa vana hea sõber Theogenes. Ta oli oma ala meister ja tegi minust peagi asjatundja. Topiste tegemisest sai minu kirg – päevad ja ööd läbi veetsin ma aega mõisa keldris, kus olid minu tööruumid. See oli ka aeg, mil avaldus minu haigus. Meeltesegadushoogudes tekkisid mul kinnisideed ja ma ei andnud endale aru, mida korda saadan. Liikusin ringi justkui unes, peas trummeldamas mõtted, mis viisid mind hukatusele. Siis tuli minu ellu ka Yale.

Pelglik naeratus ja silmis sädelemas kirg – need olid üksikud hetked, mis Yale mulle kinkis. Iga kord valdas mind meeletu raev ja viha. Ma tahtsin naise embusse haarata ja teda kõvasti raputada, minema pühkida see naeratus, mis mind pimestas ja halvas. Tema lumivalged hambad olid justkui klaveriklahvid, mis mängisid meelaid ja kauneid meloodiaid. Tema hääl oli kui sireeni taevalik puudutus, mis ahvatles meremehi surma. Naise huuled olid nii pehmed ja kirglikud, et iga teine roos kahvatus nende ilus. Yale pidi minu omaks saama.

Järjekordses meeltesegadushoos halvas minu pead üksainus mõte – see oli Yale. Justkui unenäos ekseldes liikusin tema toa poole, andmata endale õieti aru, mida teen. Avasin vaikselt ukse ning sisenesin tema tuppa. Ta magas kui ingel oma voodis, ümbritsetuna rahust ja vaikusest. Surusin oopiumiga niisutatud riide tema suule ning enne meelemärkuse kaotust, saatis ta mulle segase ja hirmunud pilgu. Võtsin ta sülle ning kandsin naise alla keldrisse. Ta oli kerge kui udusulg ja seepärast hoidsin teda kõvemini kinni, et juhuslik tuulehoog naist minema ei kannaks. Jõudnud oma tööruumidesse, asetasin tema hapra keha operatsioonilauale. Olin eelnevalt kõik valmis seadnud ja seepärast võisin kohe naha nülgimisega alustada. Tegin terava noaga sisselõike alakõhtu, sest seal oli armi kõige parem peita. Minu käed määrdusid naise verega ja ma tundsin ennast räpaselt. Tema deemonid olid nüüd osa minust. Aegamisi eemaldasin nahka, et mitte seda rikkuda. Avasin ka rinnakorvi, kus tuksus naise süda – kurjuse ja viha allikas. Tahtsin selle raevukalt välja rebida ja hävitada oma piinade põhjustaja, kuid Yale oli nii kaunis ja ebamaine, et ma ei suutnud seda teha. Lõpuks, eemaldanud kogu naha, panin selle parkimislahusesse, mis surmas nahas igasuguse orgaanilise elu. Eemaldasin naiselt ka tema lumivalged hambad, et needki topisele lisada. Märgates aga sügavaid kriimustusi oma kätel ja näol ning tühja oopiumipudelit põrandal, võisin järeldada, et naine oli vahepeal meelemärkusele tulnud ja vastupanu osutanud. Kuid nähes tema õudusest pärani silmi, teadsin, et liiga suur annus oopiumit oli halvanud tema kesknärvisüsteemi ja hingamiskeskuse ning seeläbi ta tapnud.

Karkass oli mul juba eelnevalt valmis tehtud. Kasutasin selleks puitu ja metalli, täitematerjaliks valisin taku, kipsi ja saepuru. Kui nahk oli töödeldud, kandsin selle karkassile ning lisasin ka klaassilmad. Olin töötanud kaua ja rahus, sest mul oli kokkulepe teenijatega, et keldritesse nad siseneda ei tohi.

Imetlesin oma kätetööd – karkass ja nahk olid täpselt ühesuurused ja seepärast lõpptulemus elutruu. Puudutasin tema nahka ja juukseid, mis olid ikka veel nii pehmed ja siidjad. Minu pilk langes naise silmadele. Olin pupillid alguses musta värviga teinud, kuid hiljem vikerkesta sügavpruuniga üle värvinud. Tabasin täpselt Yale’i silmade värvi, kuid see salapärane ja kirglik pilk tema silmades oli igaveseks kadunud.

Absurdsusest.

Sõnad purunevad tuhandeks killuks. Tema pilk oli mürgine. Ausalt.

Aeg ei oma tähtsust.

Lendan läbi tähtede. Haaran kinni nende sillerdavatest kiirtest.
Lendan läbi tuule.
Lendan läbi vee. Jätan meelde need läikivad pisarad.
Lendan mööda Kuust. Hammustan sellest tüki ja mälun mõtlikult.

Aeg ei oma tähtsust. Olen seda alati endale salamisi sosistanud.

Olen vetevoogude tütar ja metsasügavuste poeg. Olen Kuu lillelaps ja Päikese tulelill.

Ma ei tea, kus asub maailma äär. Ma ei tea, kui sügav on meri. Ma ei tea, mis värvi on õhk. Aga ma tean, kuidas lõhnab tuul. See on segu öölille mahedast aroomist ja puulehtede kergest sahinast. See on segu tirtsude sirinast ja üksiku hundi ulumisest. See on segu kirest ja ihast.

Öö pilkane pimedus hämmastab mind iga kord. Sirutan oma lumivalge käe pimedusse.